Tere tulemast Vavilon de Grace!

Siin ta siis on, pisike, aga väga agar. Kauaoodatud yorkie kutsikas, ja otse Lätist kah veel. Imelik kuidas saatus nagu saadab meid õigel hetkel õigetesse kohtadesse, ma olin oma kutsat juba umbes aasta aega aktiivselt otsinud. Teadsin, et Eestis on umbes 1 kasvataja, kelle kutsikatele on meeletud järjekorrad. Ma olin talle ka paar korda helistanud ja meelde tuletanud oma kutsikaostu soovist, aga aega läks ja minuni see järjekord küll ei jõudnud. No mida teha, eks?! Sattusin siis mingisse foorumisse, kus keegi kurtis sama muret ja seal oli läti veebiaadress (õnneks ka inglise keeles), kus selgus on ridamisi yorkie kutsikaid saadaval. Jajaaa, olen miljonist kohast lugenud, et tõukoera ei osteta kuulutuse peale ja interneti piltide järgi, aga kui ma Nöpsiku pilti nägin, siis oli kõik selge. Selle filosoofi ilmelise, imelise olevuse pean ma saama. Veelgi enam rikkudes kõiki koeraostu reegleid, oli mul tahtmine saada seda kohe. Nii et, siis peale pikki ootamisi ja otsimisi langes otsus sellele kutsikale silmapilkselt. See kutsikas on just mulle mõldud ja ma tahan teda kohe täna - nii minulik. Mis siis muud kui autoga Lätisse. Õnneks olid sealpoolsed kasvatajad nõus meile piiri peale vastu tulema. Ma olin vaimselt valmis, et äkki kõik pole nii nagu ma loodan, ähh mis ma valetan, tegelt olin ma 100% kindel, et selle kutsika ma võtan niikuinii..... ega kutsika olemusest hetkega niikuinii aru ei saa mis tegalane temast tulevikus kasvab. Pealegi, kasvataja oli kihvt noor tibi (see muidugi ütleb palju...), Nöpsiku emme ilus koer ja paberid olid kõik olemas ja korras. Mida siin veel tahta?!

Ja seal ta siis ootas, veidi arglik, aga asjalik. Imearmas väike yorkie poiss, kes oli määratud minu omaks saama. Ja saigi... see oli 29. juuni 2006