Esimene nädal uues kodus.

Esimest nädalat iseloomustavad minu jaoks enneolematu õnnetunne ning Nöpsiku jaoks ilmselt maailma avastamine. Ma võin vaid aimata tema tundeid kui kõik, mida siin maailmas koged ja näed on uus ja enneolematu. Iga päev on täis uusi elamusi, uusi inimesi ja uusi avastusi. Nöpsik on kõige selle juures olnud fantastiliselt hakkaja ja julge. Ma ei teagi, mida tähendab kutsika kohandamine uue eluga, ta justkui oleks siin meie juures olnud juba sünnist saati. Ei mingeid öiseid nutukaid, ega kartmist, ega kurvameelsust. Läti kasvataja kiituseks pean ütlema, et kutsikas on meeletult eluterve ja tugeva närvisüsteemiga. Ta on igas asjas teemas ja igaühega sõbralik ja tutvumisaldis. Mis sa veel ühelt 2 kuuselt kutsubeebilt oskad tahta?!

Ostsin raamatu "Kutsika koolitamine" ja üritan seda siis peatükk haaval ka ellu viia. Esimene punkt - kutsikale tema nime õpetamine - noh, see on selge siis kui mul midagi head talle hambaalla on anda, kui aga mujal on midagi veel huvitavamat, siis on nimi hetkega meelest läinud. Öeldakse, et terjerid on kerge õpetada, okey ma ei taha teadagi siis kui raske muude tõugudega on...

Teadagi on Yorkshire Terrierite uhkuseks ja auks nende imekaunis kasukas. Teada on ka see kui palju nõuab seesama kasukas hooldamist, et ta ikka oleks ilus. Hakkasin Nöpsikut harjutama ka pesemise ja kammimisega. Pesemisprotseduur oli väga vaevarikas, sest Nöpsikule kohe mitte ei meeldinud kogu see dushshi värk ja ta oli mu peale pärast väga pikka aega solvunud. Pesemise hea külg oli, et kuna talle, pisikesele, läks vesi kõrva, mis kohe kuidagi sealt enam välja ei tahtnud tulla, olime sunnitud minema arsti juurde, et vesi kuidagi kõrvast välja saada. Ta kratsis ja raputas neid ka ikka meeletult. Arsti juures selgus, et mis sellest veest, meie kullakallil on kõrvas sügelislestad!!! Ma püüdsin õhtu otsa Nöpsikule selgeks teha, et näed, kui ma poleks sind selle pesemisega piinanud, poleks me arsti juurde läinud ja kõrvadesügamishaigusest lahti saanud... Nii et lõpp hea kõik hea!

Teine väga valulik teema minule oli, kuidas meie uut pereliiget tutvustada meie 7 aastase snautseri Ruffyga. Algus oli väga katastroofiline, Ruffy võttis Nöpsikut kui tema territooriumile sissetungijat ja üritas siis temast igal väel lahti saada. Mul oli juba nutumaik suus, no kuidas me nii elame, olin ma ju kindel, et emane koer peaks kutsika (ja veel isase) ikka kenasti vastu võtma. Õnneks viib järjepidavus sihile ning veidi neutraalsemal pinnal ja pererahvast mõõdukal kaugusel said nad ikkagi sõpradeks. Nüüd on kõigil tore, Nöpsik saab end tühjaks rahmeldada, Ruffy ka oma muidu laiska olemist ergutada ja meie kõik südamerahus oma koerakarja hullamist nautida.