Nöpsik 7 kuune

Häbi tunnistada, aga Nöpsu sünnipäev tuli mulle meelde alles päev hiljem. Kui kõigil eelnevatel kuudel on toimunud märgatavalt suured muutused Nöpsu arengus, siis nüüd on see protsess aeglustunud. Ju ta hakkab täiskasvanuks saama tasapisi. Üldiselt on hetkel Nöpsikul raskekujuline puberteet - minu närvid on krussis, sest selle väikese karvakera kapriisid ületavad igasugust normaalsuse piiri. Esiteks on põhiprobleem haukumine.... seda nii oma territooriumi kaitseks, kui jonniks kui oma tahtmise saamiseks. Kusjuures jonnimiseks on erinevaid mooduseid lausa - kas haukudes, või kiunudes. Mis iganes ma teen, et kutsul parem oleks on ikka tema meelest natuke paha. Üksi koju jääda ta ei taha - meie lahkudes hakkab ukse taga hüsteeriliselt karjuma (ulguma lausa). Kui ma ta kotikeses kaasa vean, siis ühel hetkel tahaks sealt välja, ja siis pistetakse vinguma ja rabelema. Kodus olles on meelistegevuseks pallikese järele jooksmine ja kui u. 675 kord on ikka vähe ja pererahvas natuke söendab oma tegemisi teha ja ei tee tast välja, siis tuleb Nöpsik paneb pallikese meile nina ette ja klähvib nii kaua kuni pallikest visatakse. Ja nii terve õhtu :)))))) Märkuseks nii palju, et käsklus "EI TOHI" on siiamaani olnud täitsa selge, aga kui haukumiseks läheb on see tarkus unustatud.

Head ja armsat kutsubeebit on võimalus kohata tema uneajal või äsja ärganuna. Eelpool räägitule lisaks, et just nende kapriiside tõttu on Nöpsik mulle veel-veel armsam, sest mulle meeldivad huvitavad ja isepäised karakterid!!!! Ja ma armastan oma väikest teismelist krähnikut meeletult...