Saaks ainult õue...

3 päeva pärast saab meie väike kangelane 3 kuuseks. Käisime tegime ära teise vaktsiini, nüüd peab ootama arsti sõnul veel 10 päeva ja siis võib rahumeelega õue teiste koertega mängima minna. Kuigi me oleme jube praegugi käinud iga päev kusagil Nöpsiku jooksuisu rahuldamas ja teiste koertega oleme tutvust teinud kah. Ja mitte ainult. Nöpsik on juba suutnud nätsutada surnud hiire pead ja sisikonda. Jube elukas ikka küll :) Mina pidin siis mitu päeva pabistama, et äkki oli mürgitatud hiir või sai ta sealt äkki mõne haiguse, aga õnneks paistab ta endiselt väga elurõõmus edasi. Iga päev suudab ta ikka midagi teha, et ma saaks pabistada tükk aega, et ega ta endale liiga ei teinud... ta ju nii väike ja rumaluke, kõik asjad mis liiguvad ja mis ka ei liigu tuleb igatahes ja kindlapeale nahka pista. Nöpsiku menüüs lisaks roiskunud hiiretele on olnud ka rannaliiv, surnud kalake, kirsikivid, meeletus koguses rohtu ja heina, natuke krohvi ja värv pesukuivatusresti küljest. Päris mitmekülgne eksole?! Ise ta on selle juures veel nii rahuloleva ilmega. Ta teab küll, et ta ei tohi neid kõiki eelmainitud asju süüa, aga no mis saab olla veel lahedam kui paaniline emme kisamas ja pisikest väledat Nöpsikut taga ajamas. Hihiii! Selge on see, et ma ei saa teda ka kodus kinni hoida ja iga sekund peale passida, ta ju tahab ka maailma tundma õppida. Ta on nii õnnelik kui saab õues meeletul kiirusel joosta (kusjuures ta jookseb oma suurusele vaatamata ikka tohutult kiiresti), uperpalli visates palli püüda ja end mulla sisse kaevata. Kes olen mina seda keelama?!