Nöpsiku sõbrad.

Nöpsik koos sõbranna Sessi ja uudishimuliku kääbussnautseri Laimaga.

Kas pole mitte armas paar - Sessi ja Nöpsik?

Kohtumine veel ühe sugulasega...

Nöpsiku vanemad

Isa: Bijou-Mafi-Alca-Favorits
Ema: Ariella Easy Grace

Saaks ainult õue...

3 päeva pärast saab meie väike kangelane 3 kuuseks. Käisime tegime ära teise vaktsiini, nüüd peab ootama arsti sõnul veel 10 päeva ja siis võib rahumeelega õue teiste koertega mängima minna. Kuigi me oleme jube praegugi käinud iga päev kusagil Nöpsiku jooksuisu rahuldamas ja teiste koertega oleme tutvust teinud kah. Ja mitte ainult. Nöpsik on juba suutnud nätsutada surnud hiire pead ja sisikonda. Jube elukas ikka küll :) Mina pidin siis mitu päeva pabistama, et äkki oli mürgitatud hiir või sai ta sealt äkki mõne haiguse, aga õnneks paistab ta endiselt väga elurõõmus edasi. Iga päev suudab ta ikka midagi teha, et ma saaks pabistada tükk aega, et ega ta endale liiga ei teinud... ta ju nii väike ja rumaluke, kõik asjad mis liiguvad ja mis ka ei liigu tuleb igatahes ja kindlapeale nahka pista. Nöpsiku menüüs lisaks roiskunud hiiretele on olnud ka rannaliiv, surnud kalake, kirsikivid, meeletus koguses rohtu ja heina, natuke krohvi ja värv pesukuivatusresti küljest. Päris mitmekülgne eksole?! Ise ta on selle juures veel nii rahuloleva ilmega. Ta teab küll, et ta ei tohi neid kõiki eelmainitud asju süüa, aga no mis saab olla veel lahedam kui paaniline emme kisamas ja pisikest väledat Nöpsikut taga ajamas. Hihiii! Selge on see, et ma ei saa teda ka kodus kinni hoida ja iga sekund peale passida, ta ju tahab ka maailma tundma õppida. Ta on nii õnnelik kui saab õues meeletul kiirusel joosta (kusjuures ta jookseb oma suurusele vaatamata ikka tohutult kiiresti), uperpalli visates palli püüda ja end mulla sisse kaevata. Kes olen mina seda keelama?!

Polegi tõukoer???

Niisiis, esimene kokkupuude koeranduse bürokraatiaga... Üks paljudest põhjustest, miks ma tahtsin tõutunnistusega koera oli, et teda saaks ka näitustele viia ja paaritada. Olgugi, et mõlema asjani on aeg veel rohkem kui küllaga ja kes seda teab, kas ta suurena üldse kõigile standarditele vastab. Anyway, võtsin ühendust Eesti Kennelliiduga, et Nöpsik sinna registreerida. Jutt lihtne ja konkreetne "Ostsin koera Lätist, tal on tõupaberid, tahan registreerida", mille peale küsis kennelliidu tädi, et millises organisatsioonis kas LKF või LKA. "LKA" oli mu vastus, mille peale tädi hääl muutus äärmiselt ebasõbralikuks teatades "sellist tõutunnistust me ei aksepteeri, ühesõnaga meie mõistes tal tõutunnistust pole, näitustel te käia ei saa, paaritada ka mitte, nii et SELLE KOERAGA POLE TEIL MIDAGI PEALE HAKATA!" Ma olin pehmelt öeldes tummaks löödud. Mis mõttes pole midagi peale hakata? Ometi hoian ma käes sertifikaati, mis nagu peaks tõestama ta tõupuhtuse jne. Hakkasin siis internetist uurima, et mis organisatsiooniga tegemist on LKA (Latvijas Kinoloģiskā apvienība) ja UCI (United kennel Clubs International) näol. Selgus, et asi pole sugugi nii hull kui kennelliidu tädi sel paista lasi. Helistasin sinna uuesti tagasi ja palusin üksikasjalikult seletada, mis vahe UCI'l ja FCI'l (Federation Cynologique Intenational). UCI olevat tädi sõnul dissidentühendus ehk alternatiivne kennelite liit. Selgus, et kui Eestis on Eesti Kenelliidu näol tegemist monopoliga, siis paljudes muudes maades on erinevaid kennelliite, mis kuuluvad ka erinevatesse rahvusvahelistesse ühendustesse. No kui dissident, siis dissident.... kah mul asi. Kui vaja, hakkame siis Lätis, Venemaal, Saksamaal jne. näitustel käima. Iseenesest tekkis mul kohe ka sportlik huvi..... miks ikkagi Eestis rohkem alternatiivseid kennelite liite pole? Kui oleks konkurents, siis oleks ka paljukuuldud "koertenäituste bürokraatiat" kindlasti vähem. Äkki rajaks Eesti Kennelite Assotsiatsiooni näiteks?

Nöpsikul ei ole sellest muidugi sooja ega külma, millisesse inimeste poolt loodud nõmedusse ta kuulub. Tema on ikka rõõmsameelne ja armas.

PS. Istumine ja küsimine käsu peale on meil juba 5+ selged. Eks need FCI emased yorkied ise kahetsevad, et nii intelligentset verd oma sugupuusse ei saa. UCI liikmed, aga saavad :))) Jeee!

Esimene nädal uues kodus.

Esimest nädalat iseloomustavad minu jaoks enneolematu õnnetunne ning Nöpsiku jaoks ilmselt maailma avastamine. Ma võin vaid aimata tema tundeid kui kõik, mida siin maailmas koged ja näed on uus ja enneolematu. Iga päev on täis uusi elamusi, uusi inimesi ja uusi avastusi. Nöpsik on kõige selle juures olnud fantastiliselt hakkaja ja julge. Ma ei teagi, mida tähendab kutsika kohandamine uue eluga, ta justkui oleks siin meie juures olnud juba sünnist saati. Ei mingeid öiseid nutukaid, ega kartmist, ega kurvameelsust. Läti kasvataja kiituseks pean ütlema, et kutsikas on meeletult eluterve ja tugeva närvisüsteemiga. Ta on igas asjas teemas ja igaühega sõbralik ja tutvumisaldis. Mis sa veel ühelt 2 kuuselt kutsubeebilt oskad tahta?!

Ostsin raamatu "Kutsika koolitamine" ja üritan seda siis peatükk haaval ka ellu viia. Esimene punkt - kutsikale tema nime õpetamine - noh, see on selge siis kui mul midagi head talle hambaalla on anda, kui aga mujal on midagi veel huvitavamat, siis on nimi hetkega meelest läinud. Öeldakse, et terjerid on kerge õpetada, okey ma ei taha teadagi siis kui raske muude tõugudega on...

Teadagi on Yorkshire Terrierite uhkuseks ja auks nende imekaunis kasukas. Teada on ka see kui palju nõuab seesama kasukas hooldamist, et ta ikka oleks ilus. Hakkasin Nöpsikut harjutama ka pesemise ja kammimisega. Pesemisprotseduur oli väga vaevarikas, sest Nöpsikule kohe mitte ei meeldinud kogu see dushshi värk ja ta oli mu peale pärast väga pikka aega solvunud. Pesemise hea külg oli, et kuna talle, pisikesele, läks vesi kõrva, mis kohe kuidagi sealt enam välja ei tahtnud tulla, olime sunnitud minema arsti juurde, et vesi kuidagi kõrvast välja saada. Ta kratsis ja raputas neid ka ikka meeletult. Arsti juures selgus, et mis sellest veest, meie kullakallil on kõrvas sügelislestad!!! Ma püüdsin õhtu otsa Nöpsikule selgeks teha, et näed, kui ma poleks sind selle pesemisega piinanud, poleks me arsti juurde läinud ja kõrvadesügamishaigusest lahti saanud... Nii et lõpp hea kõik hea!

Teine väga valulik teema minule oli, kuidas meie uut pereliiget tutvustada meie 7 aastase snautseri Ruffyga. Algus oli väga katastroofiline, Ruffy võttis Nöpsikut kui tema territooriumile sissetungijat ja üritas siis temast igal väel lahti saada. Mul oli juba nutumaik suus, no kuidas me nii elame, olin ma ju kindel, et emane koer peaks kutsika (ja veel isase) ikka kenasti vastu võtma. Õnneks viib järjepidavus sihile ning veidi neutraalsemal pinnal ja pererahvast mõõdukal kaugusel said nad ikkagi sõpradeks. Nüüd on kõigil tore, Nöpsik saab end tühjaks rahmeldada, Ruffy ka oma muidu laiska olemist ergutada ja meie kõik südamerahus oma koerakarja hullamist nautida.

Tere tulemast Vavilon de Grace!

Siin ta siis on, pisike, aga väga agar. Kauaoodatud yorkie kutsikas, ja otse Lätist kah veel. Imelik kuidas saatus nagu saadab meid õigel hetkel õigetesse kohtadesse, ma olin oma kutsat juba umbes aasta aega aktiivselt otsinud. Teadsin, et Eestis on umbes 1 kasvataja, kelle kutsikatele on meeletud järjekorrad. Ma olin talle ka paar korda helistanud ja meelde tuletanud oma kutsikaostu soovist, aga aega läks ja minuni see järjekord küll ei jõudnud. No mida teha, eks?! Sattusin siis mingisse foorumisse, kus keegi kurtis sama muret ja seal oli läti veebiaadress (õnneks ka inglise keeles), kus selgus on ridamisi yorkie kutsikaid saadaval. Jajaaa, olen miljonist kohast lugenud, et tõukoera ei osteta kuulutuse peale ja interneti piltide järgi, aga kui ma Nöpsiku pilti nägin, siis oli kõik selge. Selle filosoofi ilmelise, imelise olevuse pean ma saama. Veelgi enam rikkudes kõiki koeraostu reegleid, oli mul tahtmine saada seda kohe. Nii et, siis peale pikki ootamisi ja otsimisi langes otsus sellele kutsikale silmapilkselt. See kutsikas on just mulle mõldud ja ma tahan teda kohe täna - nii minulik. Mis siis muud kui autoga Lätisse. Õnneks olid sealpoolsed kasvatajad nõus meile piiri peale vastu tulema. Ma olin vaimselt valmis, et äkki kõik pole nii nagu ma loodan, ähh mis ma valetan, tegelt olin ma 100% kindel, et selle kutsika ma võtan niikuinii..... ega kutsika olemusest hetkega niikuinii aru ei saa mis tegalane temast tulevikus kasvab. Pealegi, kasvataja oli kihvt noor tibi (see muidugi ütleb palju...), Nöpsiku emme ilus koer ja paberid olid kõik olemas ja korras. Mida siin veel tahta?!

Ja seal ta siis ootas, veidi arglik, aga asjalik. Imearmas väike yorkie poiss, kes oli määratud minu omaks saama. Ja saigi... see oli 29. juuni 2006